Inimese surm teda ümbritsevate inimeste jaoks on sageli arusaamatu, hirmutav, valus. Ja kuidas lepitada sellega, et mõni lähedane sugulane või sõber, kes on kogu elu olnud teiega, kaob ootamatult Maa seest igaveseks?
Kõigepealt tasub meeles pidada, et kõik siin maailmas on läbimas teatud arenguetappe: sünd, kasv, küpsus, vananemine, surm. Pealegi ei kehti see mitte ainult inimeste ja loomade, vaid ka elutu looduse objektide kohta: tähed, osariigid, tsivilisatsioonid jne. Miski siin maailmas ei kesta igavesti, nii et universum on korrastatud.
Mõelge hetkeks, et saja aasta pärast pole enam ühtegi elavat Maal. Alles jäävad üksused - nn sajandad. Arvestades sündmust planeedimõõtmetes, võime järeldada, et varem või hiljem sureme kõik, igal inimesel on oma Maal viibimise periood mõõdetuna.
Kui olete usklik, on teil lihtsam armastatu surma mõista ja üle elada, sest usk annab lootust. Piibli järgi ootavad kõik meid Kristuse teist tulemist, kõigi surnute ülestõusmist ja viimast kohtuotsust. Õiged jäävad taevariiki; tuline hüään neelab igavesti patused. Umbes nii ennustab õigeusk kõigi kristlaste tulevikku.
Vahepeal, oodates Pühakirja raamatute ennustatud sündmusi, külastage templit, tellige mälestuspalveid, pange Jumala surnud sulase hingerahule küünlaid, suhelge preestriga - kõik see aitab teil kaotusevalu leevendada.
Peale õigeusu on ka teisi usundeid, milles inimesed loodavad ka surmajärgsele elule. Näiteks usuvad budismis inimesed surmajärgsete taassündide ahelasse ja valgustatusesse, millest saab inimese vaimse ja isikliku arengu apooge. Budismi valgustatud inimene on indiviid, kes on looduse ja Universumiga täielikus kooskõlas ning saab oskusi, mis on tavalise inimese kontrolli alt väljas, kuni surematuseni.
Surma olemus, selle tähendus mitmes mõttes jääb enamiku Maal elavate inimeste jaoks endiselt saladuseks. Kui füsioloogia seisukohast on kõik enam-vähem selge, siis hinge eksisteerimise küsimused jäävad ikkagi lahtiseks.
Surmapäev on lahkunud inimese lähedaste jaoks endiselt leinav meeldejääv kuupäev, kuid kes teab, võib-olla kunagi inimkond paljastab selle saladuse ja see sündmus võtab hoopis teistsuguse, teadlikuma hinnangu.